Kuidas kontrabassi mängitakse

Keelpillirühma suurimad liikmed kontrabassid asuvad orkestris dirigendi paremal käel tagapool, neid on seal tavaliselt 6 – 8.  Nende sügavat ja väga madalat häält kasutatakse rütmi andmiseks ja orkestri harmoonia täiendamiseks, kuid vahel ka soolode mängimiseks. Kontrabass kuulub ka keelpilliansamblite koosseisu ning seda kasutatakse palju džässmuusikas.

Kontrabassi mängitakse seistes või kõrgemal järil istudes, nii et pill toetub tugivardaga põrandale ja pillikaelaga mängija õlale.  Pilli mängitakse nii poognaga kui keeli näppides.

Kuulsad kontrabassimängijad maailmas on olnud 18. ja 19. sajandil Domenico Dragonetti ja Giovanni Bottesini, tänapäevastest peetakse olulisemate hulka kuuluvaks Oscar Zimmermani, Francois Rabbathi, Gary Karri, Teppo Hauta-Ahot, Charles Mingus, Avishai Cohen, Dave Holland. Eesti kontrabassimängijaist on tuntud Ludvig Juht, Mati Lukk, Taavo Reemel ja Peedu Kass.

Kontrabassi ajalugu

Kontrabassi peetakse keskaegse keelpilli viola da gamba kõige otsesemaks järeltulijaks. Esimesed kontrabassi vormid on pärit 15. ja 16. sajandi vahetusest, aga levinud pilliks muutus see siiski alles 18. sajandil.  Kuni selle ajani oli enamik kontrabasse ka vaid kolme keelega. Nelja keele kasutuselevõtt 18. sajandil muutis kontrabassi meloodilisemaks, selle heli pehmemaks ja võimalusterohkemaks.

Kontrabasside tegemine

Nagu teistel keelpillidel, valmistatakse ka kontrabassidel kõlalaud enamasti kuusest, tagumine osa ja küljed vahtrast ning sõrmlaud eebenipuust. Kontrabassegi valmistasid vanasti käsitööna viiulimeistrid, näiteks Carl Ludwig Bachmann, kes täiustas kontrabassi väga pikkade keelte häälestamissüsteemi. Kuid häid kontrabasse on valmistatud Eestiski: meie tuntuim kontrabassimeister oli Hans Reedi Põlvamaalt, kelle tehtud pille kasutasid siinmail väga populaarsed bändid, näiteks Apelsin või August Kristal.

Kontrabassi ehitus

Kontrabassi ehitus sarnaneb mingil määral viiuli ehitusega: tal on roop, keeltehoidja, loogelised kõlaavad ehk f-avad, tigu ja kõlapulk. Kuid kontrabassi kuju on juba oma suuruse poolest (kõrgus 170 – 200 cm) teistest keelpillidest erinev. Samuti on kontrabassi küljed palju laiemad kui viiulil, vioolal või tšellol, ja kontrabassi kõlakast on ühtlasemalt tahapoole kumer.

Tavaline kontrabassi häälestus on E1, A1, D2 and G2.

Naljakat ja huvitavat

• Kontrabass teeb ise väga madalat häält, aga talle on leiutatud ka veel suurem ning madalama häälega vend – oktobass. See pill on 3,5 meetrit kõrge, nõuab kahte mängijat ning suudab tekitada nii madalat heli, nagu 16 Hz, mis on juba allpool inimkõrva kuulmispiiri. Selliseid pille on maailmas olemas ainult kaks tükki.
• Kontrabass erineb teistest keelpillidest nn längus õlgade poolest – kui ta oleks sama kujuga nagu viiul, siis oleks mängijal raske nii suurt pilli mängida.
• Kontrabasse on võimalik teha ka rätsepatööna – täpselt nii suuri, kuid suur on selle mängija ning kui pikad käed tal on.