Kuidas viiulit mängitakse

Viiul on keelpill ja kuulub ka orkestris keelpillide rühma. Musitseerides paiknevad viiulimängijad enamasti orkestri ees vasakul. Viiuleid on orkestris pillidest kõige rohkem, isegi 30. Mängides toetatakse viiul lõua alla ja tõmmatakse poognaga üle keelte, samal ajal kui sõrmedega viiulikeelte pikkust ja sellega heli kõrgust muudetakse.
Viiul on väga mitmekesise laulva kõlaga pill ja selle meisterlik valdamine jättis vanasti inimestele isegi üleloomuliku mulje. On palju legende, mille järgi pillimängija sellise meisterlikkuse saavutamiseks olevat saatana enda või teiste kurjade vaimudega lepingu sõlminud.
Ajalukku on läinud sellised erakordsed viiulikunstnikud, nagu Niccoló Paganini, Francesco Geminiani, Joseph Joachim, Fritz Kreisler, David Oistrahh jt.
Kuulsatest hobi-viiulimängijatest on tuntud aga Albert Einstein, näitlejanna Marlene Dietrich, filmirežissöör ja näitleja Charlie Chaplin, Nobeli auhinna võitnud füüsikateadlane Donald Glaser ja õige mitu USA presidenti, nende hulgas ka Bill Clinton.

Viiuli ajalugu

Selliseid viiuleid, nagu tänapäeval tunneme, hakati valmistama 16. sajandil, aga juba kaua aega enne seda (umbes 9. sajandist alates) olid Euroopas olemas viiulile rohkem või vähem sarnanevad keelpillid, näiteks keskaegsed viola da gamba või viola da braccio. Neid mängiti õlale või rinnale toetades või põlvedede peal või vahel hoides. Kui sündis viiul, sai sellest populaarne pill tantsumuusika mängimiseks ja 17. sajandil jõudis viiul ka kuninglike orkestrite koosseisu. Sellest ajast hakkasid ka heliloojad viiulimuusikat kirjutama.
Viiul on oma eri kujudel paljude maade folkmuusikas tähtis instrument. Ka Eesti talurahva seas oli viiul juba 19. sajandi lõpus üsna levinud pill, mida külapidudel mängiti. Seetõttu ilmselt ongi viiul üks tuntumaid pille üldse, nii et on jõudnud paljude maade rahvajuttudesse ja kõnekäändudesse. Näiteks ka meie mail tuntakse muude viiulite seas päris hästi ka vinguviiulit…

Viiulite tegemine

Viiuleid tehakse peamiselt vahtra- ja kuusepuust, aga sõrmlaua ja viiuli kõlakasti seespoolt toetavad osad on sageli kõvematest ja jäigematest lehtpuuliikidest. Näiteks tänapäevase viiuli sõrmlaud on tihti tugevast eebenipuust.
Ajast, kui pille valmistati veel käsitsi, on teada hulk legendaarseid viiulimeistreid. Eriti kuulsaks said Itaalia viiulivalmistajad, näiteks Andrea Amati 16. sajandist ja Antonio Stradivari, kuid parimate hulka arvati ka Alpidest pärit Jacob Stainer, prantslane Jean Baptiste Vuillaume või Saksamaalt Klotzide perekond. Tööstuslikult hakati viiuleid valmistama alles 18. sajandi lõpus Prantsusmaal. Tänapäeval valmibki väga valdav osa viiuleid just vabrikutes, kuid neid tehakse siiski veel ka käsitööna, samuti on maailmas veel ringlemas ka väga vanade ja kuulsate meistrite kätega meisterdatud sajanditevanuseid pille.
Eestiski on ise viiuleid meisterdatud ja mõni tegija on saanud ka rahvusvaheliselt üsna tunnustatuks. Eesti oma viiulimeistritest on varasematest aegadest tuntumad Felix Villak ja Eugen Meri, tänapäevasematest Aaro Altpere.

Viiuli ehitus

Viiuli kereks on peaaegu kaheksakujuline kõlakast, mille kaane sees on kaks kitsast looklevat kõlaava ehk f-ava. Kõlakasti külge kinnitub viiuli kael keelte ja sõrmlauaga, samuti on viiuli kaela otsas keerdus pea ehk tigu. Teo külge häälestuspulkadele kinnituvad viiuli keeled, mille teised otsad on keelehoidja küljes. Keelte all viiulikaelal asub keskpaigas roop ja üleval teo juures sadul. Nende ülesanne on pillikeeli toestada.
Viiulil on neli keelt, mis on häälestatud G-D-A-E.

Naljakat ja huvitavat

• Vanad ja kuulsate meistrite viiulid on väga hinnalised. Ei ole ebatavaline, et neid müüakse oksjonitel miljonite eurode eest. Läbi aegade kalleim pill, mis on müüdud erakollektsiooni maksis 16 miljonit USA dollarit ning selle pilli valmistas kuulus meister Guarneri aastal 1741. Pilli omanik laenas viiuli eluaegseks kasutamiseks viiulimängijale Anne Akiko Meyersile.
• Viiul koosneb ca 70st erinevast pisikesest detailist – seda ei ole sugugi kerge valmistada! Siiski oli 19. sajandil Eesti talupoegade hulgas viiul üsna levinud pill ning sageli valmistasid nad pillid ise.
• Esimene ning kuulsaim viiulivirtuoos oli Niccoló Paganini, kellest on palju huvitavaid lugusid. Näiteks arvati, et Paganini on oma hinge kuradile müünud ning saanud vastu erakordse viiulimängu oskuse. Tegelikult muidugi peitus Paganini virtuoossuse taga suur töö – ta harjutas pea kogu elu 12 tundi päevas oma pilli.
• Tund aega viiulimängu põletab umbes 170 kalorit – sama palju, nagu 15 minutit hüppenööriga hüppamist.