Kuidas vioolat mängitakse

Vioola näeb välja nagu veidi suurem viiul ja teeb ka viiuli moodi häält, aga madalamalt. Ometi on ta eraldi pill, kuigi kuulub orkestris samamoodi keelpillide rühma nagu viiulgi. Orkestris paiknevad vioolad dirigendi ees paremal ja neid on korraga seal 10 – 14. Vioola hääl on madal, mahe ja sügav. Poognaga keeltel mängides toetatakse vioola samamoodi lõua ja õla vahele nagu viiul, ning samamoodi mõjutatakse helide kõrgust keelte vajutamisega sõrmlauale. Kuid erinevalt viiulist ei kasutata vioolat enamasti meloodiapillina, vaid nii-öelda harmoonia täiteks.
Sellest hoolimata on hulk heliloojaid kirjutanud vioolale ka iseseisvamaid ja soolopartiisid, näiteks on seda palju teinud Wolfgang Amadeus Mozart, Joseph Haydn, Hector Berlioz, Richard Strauss, Béla Bártok jt. Kuulsad vioolamängijad on olnud William Primrose ja Walter Trampler. Vioolamäng on olnud hobiks näiteks näitlejanna Anna Paquinile.

Vioola ajalugu

17. sajandil tulid Euroopa kuninglikes õukondades moodi nelja- ja viieliikmelised keelpilliansamblid, kvartetid ja kvintetid, mille esitatava muusika täiustamiseks vajati lisaks viiulile ja altviiulile üht veel madalama tooniga viiulit kõige muu saateks. Samuti levis sellel sajandil hoogsalt barokkooper, mille muusika pidi täitma suuri saale ja seetõttu vajati vioolat ka sinna muusikale võimsama kõla andmiseks. Selle vajaduse tõttu muudeti ja kohandati viiuli ehitust sügavama ja madalama kõla andmiseks sobivamaks, selleks aga pidid pilli mõõtmed suurenema ja kujuneski välja priske vioola.
Omamoodi kolmekeelset vioolat tunneb ka ungari, rumeenia ja mustlaste rahvamuusika, kus seda kasutatakse akordide mängimiseks rütmipillina.

Vioolade ehitus ja valmistamine

Vioola sarnaneb ehituselt viiuliga, kuid on viimasest 3 – 10 cm pikem. Nimelt 18. ja 19. sajandi vahetusel sai vioola raskemad ja jäigemad keeled, seetõttu pillikael pikenes ja nihkus kõlakasti suhtes viiulist veidike erinevama nurga alla. Püüti teha kõik selleks, et saavutada mahedam heli, samal ajal kui tuli võimalikult palju säilitada pilli kergus ja käsitsetavus, sest seda tuli mängu ajal ikkagi ju kõrgel lõua all hoida.
Viiulimeistrite käe all valmisid ka vioolad, ja samade töövõtetega nagu viiulidki.

Londoni filharmooniaorkestri vioolamängija räägib oma pillist (inglise keeles):

Naljakat ja huvitavat

• Vioola on noteeritud viiulist erinevas võtmes – aldivõtmes. Sealt ka nimetus altviiul.
• Vioolat nimetatakse mõnikord orkestri Tuhkatriinuks. Seda selle tõttu, et sageli jääb vioola teiste keelpillide varju ning talle pole kirjutatud nii palju soolopartiisid. Siiski on vioola hea mängija käes väga ilusasti ja mahedalt kõlav pill.
• Vioola kohta on ilmselt olemas orkestripillidest kõige rohkem erinevaid nalju, mis sageli pilkavad pilli tagasihoidlikku rolli orkestri ning läbi selle mängijate meisterlikkust. Tegelikult on vioola samaväärne ning keeruline pill kui viiul ning tema toon väga nauditav. Kuid siin on üks habemega nali: Orkestri vioolamängija käib viis korda proovi jooksul saalist väljas oma kapi juures. Teistel orkestrantidel tekib huvi, et mida vioolamängija seal küll teeb ning peale proovi hiilivad nad salaja kapi juurde. Sealt leiavad nad vioolamängija spikri: “Vioola võta vasakusse kätte ja poogen paremasse.”