Akordion on oma nime saanud sõnast akord: mingid helid kõlavad samaaegselt. Akordion leiutati 19. sajandi alguses Saksamaal. Akordioni mängitakse kahe käega, ühe käe all on tavaliselt meloodia, teise käe all bassid. Heli muutub kuuldavaks, kui lõõtsa liigutamisel pannakse õhk liikuma ning heli tekib õhu liikumisel läbi keelte, mis asuvad pilli sisemuses.

Akordioni kasutatakse erinevates muusikastiilides, väga populaarne on see olnud rahvamuusikas, eriti Ida-Euroopas. Siiski on ta levinud ka mitmetes riikides Lõuna-Ameerikas, näiteks Brasiilias. Akordioni algusaegadel sai sellest moepill Pariisi ja Londoni salongides. Omapärase kõla, laia ulatuse ning lihtsa transporditavuse tõttu on see olnud ka Eestis väga populaarne pill nii tantsuks mängimiseks kui ka kontserdilavadel.

Akordionid valmivad enamasti käsitööna, see kindlustab nende hea kõla. Akordion on tundlik niiskusele: paljud detailid akordionis kinnitatakse mitte liimi, vaid naturaalse vahaga ning õhuniiskus võib mõjutada selle toimimist. Lisaks klahvidega akordionitele on olemas ka nuppakordionid. Need on sageli suurema kõlaulatusega, kuna nuppe mahub akordionile rohkem kui klahve. Akordionil mängitaksegi tavaliselt meloodiat parema käega, vasaku käega mängitakse bassi- või saatepartiid. Bassid võivad olla akordionisse nn sisse ehitatud või vabalt valitavad (valikbassid).

Akordioni sugulased on näiteks suupill, harmoonium, meloodika ja bandoneon. Kuulsad akordionimängijad Eestis on Henn Rebane, Kulno Malva, Allan Jakobi, Raivo Tafenau. Head akordionimängijad olid ka heliloojad Raimond Valgre ja Arne Oit.

Kuula, kuidas akordion kõlab:

 

Kuula ka akordionivirtuoosi Edo Krilicat:

 

Naljakat ja huvitavat

• Põhja-Koreas on akordion nimetatud rahvuspilliks ning kõik lapsed peavad põhikooli jooksul õppima selgeks lihtsama akordionimängu.
• Akordion on pill, millel on ilmselt võimalik ühte nooti kõige kauem kõlavana hoida: lõõtsa edasi-tagasi liigutades kõlab ikka täpselt seesama heli.