Oreli ajalugu

Orelit nimetatakse sageli ka pillide kuningaks ning seda ilmselt ennekõike tema võimsa kõla tõttu. Orel on üpris vana pill – tema eelkäijaid võime leida juba Vana-Kreekas ning – Roomas. Orel seostub meile eelkõige kirikuga, kuid läbi aegade on teda mängitud väga erinevates olukordades ning erinevates kirikutes on ta sageli olnud hoopis keelatud. Siiski on seda kirikus laulu saateks vaheaegadega kasutatud alates u 10. sajandist tänapäevani.

Eesti alade kohta varasemad andmed puuduvad, kuid teada on, et vähemalt aastal 1341 oli Tallinnas palgal organist, millest võib teha järelduse, et küllap seal siis ka orel pidi olema. Orelimuusikat hakati laialdasemalt kirjutama 16. sajandil, üks kuulsamaid orelimängijaid ning ka -heliloojaid on kindlasti Johann Sebastian Bach (1685–1750). Sealt alates kuulus iga katoliikliku ning protestantliku kiriku juurde ka orelimuusika. Tänapäevalgi on kirikutes tööl orelimängijad, kes saadavad jumalateenistusi. Lisaks on orel ka kontsertpill – sellele on kirjutatud palju muusikat. Ka paljud kontsertsaalid üle maailma on varustatud oreliga.

Eesti muusikaloos on orel väga oluline pill, paljud meie esimesed heliloojad olid just organisti haridusega (nt Mart Saar, Konstantin Türnpu, Artur Kapp).
Tänapäeval on olemas erinevat tüüpi oreleid: mehaanilised, pneumaatilised ning elektriorelid. Elektriorelite populaarsus algas 1930. aastatel, eriti pärast aastat 1934, kui USA leiutaja Laurence Hammond konstrueeris erilise Hammondi oreli. Algselt pidi see olema odavam alternatiiv kirikuorelitele, kuid peagi sai see populaarseks džäss- ja rokkmuusikabändides. Hammondi orelit on kasutanud nt ansamblid Deep Purple, Emerson, Lake & Palmer ning Yes.

Oreleid on läbi aegade teinud orelimeistrid. Eestis on paljud orelid valmistatud saksa meistrite poolt, kuid on ka eestlaste tehtud oreleid, meie kuulsamad meistrid on pärit Võrumaalt Kriisade suguvõsast.
Tuntud orelimängijad on Marcel Dupre, Olivier Messiaen, Ton Koopman. Eestist Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli, Andres Uibo, Toomas Trass, Ines Maidre.

Oreli ehitus

Oreli heli tekib õhu liikumisel oreli viledes, mis on erineva suuruse ning läbimõõduga. Vilede komplekte nimetatakse registriteks ning mõnel orelil võib vilesid olla lausa 20 000. Orelil on tavaliselt mitu klaviatuuri, mida nimetatakse manuaalideks. Lisaks kätele peavad töötama ka organisti jalad – ka jalgadele on oma klaviatuur, mida nimetatakse pedaaliks.

Kuula, kuidas kõlab ühe Saksamaa kiriku orel:

Naljakat ja huvitavat

●  12.–13. sajandil käisid oreli klahvid väga raskelt ning neid pidi lausa rusikatega taguma, et heli kätte saada. Seetõttu kutsuti orelimängijaid hoopis orelilööjateks.

●  Paljudel orelitel on näha nupp vox humana e inimhääl. See register pidigi imiteerima inimeste lauluhäält. Järgmine kord oreli juurde sattudes paluge organistil seda registrit näidata ning otsustage ise!

●  20. sajandi esimesel poolel kasutati orelit väga palju nn seebiooperites. Orel saatis dramaatilisi stseene. Orkestrisaatena hakati aga orelit kasutama alles alates 1970. aastatest.

● Vanim säilinud orel asub Šveitsis, Valere basiilikas ning see on ehitatud aastal 1390.