Kuidas timpanit mängitakse

Orkestri kõige valjemad pillid timpanid asuvad orkestri tagumises reas üsna keskel ja neid on kerge nende iseloomuliku kuju järgi ära tunda: timpan näeb välja nagu jalgade vahele kinnitatud katel.
Timpan on sümfooniaorkestri jaoks kõige olulisem löökpill, sellega rõhutatakse ja antakse rütmi ning toetatakse meloodiat. Enamikus orkestrites on neli eri suurusega timpanit, mida mängib harilikult üks ja sama inimene. Timpani mängimiseks lüüakse vildi või riidega kaetud nuiadega vastu trumminahka ja tekitatakse niimoodi võimas ja kõmisev heli.

Timpani ajalugu

Timpanid on väga vanad pillid, neid tunti juba Vana-Egiptuses ja Vana-Hiinas. Tol ajal oli nende muusikaline väärtus arvatavasti siiski üsna kõrvaline, rohkem kasutati neid igasuguste lühikeste teadete signaliseerimiseks, sõjakäikudel meeste võitlusvaimu tõstmiseks ja vaenlase hirmutamiseks. Loomulikult ei oodanud siis timpanilt keegi erinevatel helikõrgustel mängimist, sellel eesmärgil sai timpan endale pedaali alles 19. sajandil.
Euroopasse jõudsid esimesed timpanid 13. sajandil Lähis-Idast ristisõdadega seoses. Ka siin oli selle kasutus eelkõige praktiline: sellega anti rüütliturniiride märguandeid jmt. Esimesed teated timpani kasutamisest orkestrites pärinevad 17. sajandi õukonna- ja kirikumuusikast, kus selle löökpilliga lisati vaskpuhkpillide etteastele kuninglikku võimsust, jõudu ja väge. Hiljem kirjutasid timpanit oma muusikasse sellised suured heliloojad, nagu Beethoven ja Berlioz, ja timpan muutus ballettides, ooperites ja sümfooniates üldlevinud pilliks, sest aitas muusikaliselt tugevaid ja ülevaid tundeid edasi anda.

Timpani tegemine

Timpani kere, n.ö katel on tehtud vasest või messingist ja selle peale on metallvõruga pingutatud trumminahk, tänapäeval sageli plastik, aga tihti ka vanamoodi vasika-, kitse- või eeslinahk. Algelised timpanid olid lihtsalt katlakujulised jalgadel trummid, mille häälestust ei olnud võimalik muuta.
Kuid juba 16. sajandil hakati Saksa vürstiriikides varustama timpaneid häälestuskruvidega, mis lasid pillinahka pingutades selle häält muuta. See oli muusika mängimise ajal aga üsna takistav ja keeruline tegevus, mis viiski 19. sajandil Dresdeni pillimeistri Pittrichi timpani pedaali leiutamiseni. Jalaga vajutatav pedaal võimaldab muuta timpani helikõrgusi ka mängu katkestamata.

Timpani ehitus

Timpan on umbes 80 sentimeetri kõrgune häälestuv löökpill, mis tähendab, et sellega on võimalik mängida erinevaid helikõrgusi. Selleks pingutatakse või lastakse pedaali vajutades lõdvemaks trumminahka, samuti on helikõrguste muutmiseks timpanil olemas kaheksa häälestuskruvi. Timpani ülemisel äärel on skaala, mis näitab, millise helikõrgusega parasjagu tegemist on.
Timpani helikõrgus oleneb ka tema suurusest: mida suurem timpan, seda madalam kõmin, mida väiksem pill, seda kõrgem heli. Väikestel nn pikolotimpanitel on katla diameeter näiteks veidi üle 50, suurtel basstimpanitel aga üle 70 sentimeetri.

Naljakat ja huvitavat

• Timpanimängijad valmistavad timpaninuiad tavaliselt ise – siis on kindel, et kõla on täpselt selline, nagu mängija soovib! 20. sajandi algusest võib leida ka nuiasid, mis olid tehtud vaalaluudest ning käsnadest.
• 18. sajandi helilooja Johann Carl Christian Fischer on loonud sümfoonia, kus on kasutusel korraga 8 timpanit. Kuula siit: