Väikekannel

 

Kandle ajalugu ja ehitus

Kannel on kahtlemata populaarsemaid eesti keelpille. Ühise kandlenimetuse alla on tänapäeval koondunud mitu pillitüüpi. Enim tuntud ja kasutatud on viis põhikuju: väikekannel, labaga kannel, uuem kannel, kromaatiline ja saatekannel. Ehituslikult on nad üpris erinevad muusikariistad ja neid ühendab tegelikult vaid see, et heli tekitavad kahe punkti vahele pinguldatud pillikeeled. Näiteks väikekandle keeled paiknevad lehvikuna, kuid uuemate kandletüüpide keeled on rangelt paralleelsed.

Väikekannel
Väikekandle tunnuseks on ühest piklikust kitsast puutükist künataoliselt õõnestatud ja õhukese kõlalauaga kaetud kõlakast. Lehvikukujuliselt asetsevaid pillikeeli on eesti kanneldel kuuest kuni kaheteistkümneni. Keeli tehti vanasti hobusejõhvidest, lambasooltest või vasktraadist. Rahvapäraselt mängiti kannelt selle keelte pihta lüües ning kandlemängijat nimetati seetõttu ka kandlelööjaks.

 

Labaga Setu kannel

Labaga Setu kannel on tegelikult väikekannel, kuid selle ülemisel laiemal osal on eriline lauakujuline pikendus, laba. Setud andsid labale nimeks helühänd ehk helisaba, mis pidanud pilli kõlaomadusi paremaks tegema. Labaga kannelt mängiti istudes, hoides pilli põlvedel püstiasendis. Setu kandlemeeste repertuaaris olid rütmilised tantsulood, nn Setu kargused, ja õigeusu kiriku kellade jäljendused.

Naljakat ja huvitavat

Kirjalikult mainitakse eesti kannelt esimest korda seoses ühe kõrtsitüliga Tallinnas 1579. aastal, kui lihunike seltskonnas löödi kaklejale pähe “ühe mittesaksa harfiga” ehk siis tõenäoliselt eesti kandlega.

Mõistatus Vigalast:
Metsas sündinud, metsas kasvanud, nüüd nutab mehe põlvel.

Leave a Reply