Hiiu kannel

Hiiu kandle ajalugu

Hiiu kandle eeskujuks oli tõenäoliselt poognaga mängitav lüüra. Sellist sorti pillid olid laialt levinud Briti saartel juba 1000 aastat tagasi. Eestisse tuli pill eeldatavalt 13.–14. sajandil siia ümber asunud rootslaste vahendusel. Kõige rohkem mängiti hiiu kannelt Vormsi saarel, kus seda nimetati rannarootsikeelselt talharpa‘ks. Pilli nimi hiiu kannel ongi pisut eksitav, sest jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Asi on aga selles, et Vormsi saart kutsuti Hiiurootsi saareks, sest see asus poolel teel Hiiumaale.

Hiiu kannelt mängiti kõrtsides ning pidudel tantsu, vahel ka laulu saateks. Pillil oli väga tähtis roll Vormsi pulmatavades. Saarel oli palju talharpa‘sid, kuna selle pilli valmistamine ja mängimine kuulunud rahva mälestuste järgi iga Vormsi mehe põhioskuste hulka.

Pulmapidu Vormsil. Jäädvustanud E.H.Schlichting (1812–1890). Foto: ERM

Hiiu kannel tänapäeval

Tänapäeval ehitatakse üha rohkem uusi pille, võttes eeskujuks ennekõike Vormsi talharpad. Pille on seni valmistanud meistrid Indrek Roosi, Rait Pihlap ja Raivo Sildoja.
Repertuaaris on eeskätt eesti-rootsi ja eesti tantsulood. Tuntumad hiiu kandle mängijad on Karoliina Kreintaal, Janne Suits, Marko Veisson, Ramo Teder, Eeva Talsi jt.

Hiiu kannelt mängima saab õppida TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Hiiu kandle ehitus

Hiiu kannel on poognaga mängitav ja seega muudest kanneldest üpris erinev keelpill. Selle korpuse moodustab nelinurkne kõlakast, millele on ülemises osas liidetud nelinurkne raam. Raami ja kõlakasti külge on kinnitatud kolm-neli keelt. Keelematerjaliks on hobusejõhvid või loomasooled, tänapäeval kasutatakse vahel ka traatkeeli. Poognaks on hobusejõhvidega vibu.

Kannelt mängitakse istudes, hoides pilli põlvede vahel.

Naljakat ja huvitavat

Kahjuks on see lugu naljast kaugel, aga ajalugu räägib meile, et 19. sajandi teisel poolel elas Vormsi saarel pastor Österblom. Küllap teda häiris saarerahva lõbus ja piduderohke elu, kust kunagi ei puudunud ka tants hiiu kandle saatel. Nii juhtuski, et ta käskis kõik “patused” tantsupillid saare pealt kokku koguda ja ära põletada. Ainult üksikud julged kasutasid pilli kodus edasi.

Igal juhul väga tore, et tänapäeval ei pea kartma ja võib hiiu kannelt mängida igal pool.