Torupill

 

 

Torupilli mängiti tantsuks ja muidu meelelahutuseks perekonnapidudel, talgutel, kõrtsis. See oli väga tähtis pill ka selliste pidulike sündmuste juures, nagu näiteks pulmad. Vanim pilt eesti torupillist, mis pärineb 17. sajandi algupoolelt, kujutabki pillimeest pulmarongis hobuse seljas torupilli mängimas.

Torupillilugude vanemasse repertuaari kuuluvad põhiliselt labajalavalsid ning teised endisaegsed tantsulood. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses hakkas torupill taanduma eeskätt viiuli ja hiljem ka lõõtspilli ees.

Aga hoolimata viiuli ja lõõtspilli võidukäigust, on torupill veel ikka täitsa elujõus pill, mida mängitakse isegi Eesti kaitsejõudude orkestris.
Eesti tuntumad torupillimängijad on Ants Taul, Sandra Sillamaa, Cätlin Mägi, Merike Paberits, Juhan Suits jt.

Torupilli ajalugu

Torupilli mängiti Eestis tõenäoliselt juba 13. sajandil. Igatahes 16. sajandil mainitakse kirjalikult eesti talupoegade suuri torupille ja sel ajal olid need Eestimaal juba armastatud instrumendid. Täpselt ei teata, kust torupill Eestisse jõudis, aga ühe muistendi järgi olnud torupilli loojaks vanapagan ise.

Torupilli ehitus

Torupill koosneb tuulekotist ja torudest, sellest ka tema nimetus. Aga vahel nimetati torupilli ka kotipilliks või kitsepilliks. Saartel ja rannikul tehti vanasti tuulekott pargitud hülgemaost, sisemaal mõne teise suurema looma maost või põiest, vahel isegi koera- või kitsenahast.

Torupilli mängitakse nii, et õhuvool juhitakse puhumistoru kaudu tuulekotti, sealt liigub õhk mängutorudesse. Õhuvoolu pääsu torudesse reguleeritakse käsivarre survega vastu pillikotti. Tähtsat osa etendavad torupillil pikad bassitorud ehk burdoonid, mis pidevalt kaasa jorisevad.

Naljakat ja huvitavat

Torupill ise ongi üks naljakas ja huvitav pill.
August Pulst kirjeldab, kuidas vanasti hülgemaost tuulekotti tehti: hülge magu soolatakse selle säilitamiseks sisse. Siis algab parkimine. Magu pannakse rukkijahukördi sisse hapnema, millele ka soola on juurde lisatud. Mõne päeva pärast, kui mao kile on lahti, võetakse magu kördi seest välja, kõrvaldatakse kile, ja siis pannakse uuesti kördi sisse hapnema. Nüüd juba pikemaks ajaks – umbes nädalaks. On hape läbi käinud, siis võetakse magu kördi seest välja, puhastatakse, kuivatatakse, hõõrutakse kaerajahuga pehmeks ning määritakse rasvaga üle, et see enam ära ei kuivaks.

Kunagi elas Hiiumaal üks kuulus torupillimängija, keda hüüti Torupilli-Jussiks (Juhan Maaker, 1845–1930). August Pulst meenutab: “Räägin, et Juss oli pillimees, naljamees, aga ka hea kaubamees. Ta ise rääkis, et kui oma purjekaga suvel Hiiust Tallinna küttepuid vedas ja seal ka teisi puulaevu leidis, siis oli hea nõu kallis. Juss kuulutanud ostjatele: “Kes minu laevalt puid ostab, sellele mengin lugu pilli kauba peele.” Ja ostjaid kohe murdu.

Mehed räägivad, et Juss käinud oma purjekaga kord ka Soomes; kui ta seal sadamas torupilli hüüdma pannud, siis tulnud nii palju rahvast kokku, et sadama sild tahtnud sisse vajuda. Et õnnetust ära hoida, keelanud politsei temale pillimängimise ära, et mudu upuvad kõik veel ära.”