Viled

Vilepillide ajalugu

Erinevaid vilepille on Eestis mängitud kindlasti juba sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Vanimad Eestist teada olevad vilepillid on luust ning pärinevad 14. sajandist.

Vilepill on torukujuline ja ta on tehtud kas puukoorest, puust, luust või metallist. Lihtsamad vilepillid on ilma aukudeta ehk sõrmeavadeta, aga keerulisematel on augud ka sees ja saab mängida erinevaid meloodiaid.

Pajuvile

Vilepillide hulka kuulub ka puukoorest valmistatud pillitüüp, mille lihtsamat varianti meisterdavad isegi tänapäeva lapsed. Pajupilli valmistamiseks on parim aeg kevad, kui mahlad hakkavad jooksma ja puukoort on kerge tervena kätte saada.

Kuna pajupilli saab mängida ainult niiskena, siis hoiti seda vees või tehti iga päev suisa uus pill.

 

Putkevile

See on pill, mida peaaegu iga maal elav laps on omale meisterdanud. See pill kuulub maailmas üldtuntud paaniflöötide perre. Putkevile tehakse putke varrest ja mängides surutakse toru ülemine ots püstiselt vastu alumist huult.

 

Pikkvile

Täpselt pole teada, kas seda pilli võib päriselt ka Eesti rahvapilliks pidada, aga meie pärimusmuusika harrastajate seas on ta viimastel aastatel väga populaarseks saanud.

Skandinaavia rahvaste traditsioonilises muusikas on pikkvile laialt levinud sõrmeavadeta umbes 60 cm pikk põiki suu ees hoitav vilepill. Tavapäraselt tehti pikkvile puukoorest või puust, siis tänapäeval valmistatakse seda põhiliselt tavalisest plasttorust.

Pikkvilet mängitakse ülepuhumise teel, samal ajal pilli alumist otsa sõrmedega kattes või avades.

 

Cätlin Mägi mängimas pikkvilet.

 

Naljakat ja huvitavat 

Mõistatus Võrust: Suu mul viltu lõigatu, punni ette topitu, kuiva kortsu päeva käen, vingu tuulen, laste käen — PAJUPILL.

Vilepille puhusid vanasti ainult poisid. Tüdrukud ei tohtinud vana uskumuse kohaselt mängida seest õõnsaid torujaid pille, sealhulgas kõiki puhkpille.