Kuidas fagotti mängitakse

Puupuhkpillide hulka kuuluvaid fagotte on orkestris 2 – 4 ja need paiknevad üsna keskel dirigendi paremal käel vioolade ja oboede taga. Fagott on puupuhkpillirühma kõige madalam pill. Fagotti mängitakse selle suuruse tõttu nii, et pilli hoiab üleval rihm. Mängija puhub huulikusse, pilli suuosa ehituse tõttu suundub õhk allapoole ja liigub alla jõudes läbi pilli U-kujuliselt ülespoole tagasi. Mõlema käega vajutatakse pillitorul olevaid heliavasid katvaid klappe, et muuta helide kõrgust.

Fagotti kasutatakse nii orkestri- kui soolopillina. Väga hinnatakse fagoti mahedakõlalist ja rahulikku häält, kuigi võrreldes teiste instrumentidega on fagotile soolomuusikat kirjutatud üsna vähe.

Fagotile on oma muusikasse palju partiisid kirjutanud heliloojad Jean Baptiste Lully ja Henry Purcell, samuti Antonio Vivaldi, Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel.

Eesti tuntumad fagotimängijad on Martin Kuuskmann, Peeter Sarapuu ja Kulvo Tamra. Laias maailmas on tuntud nt Bill Douglas, Charles Cracknell ja Archie Camden.

Fagoti ajalugu

Fagott on üldiselt varasemas Inglise õukonnamuusikas kasutatud suurte puupuhkpillide edasiarendus 16. sajandist. Fagotti hakati kasutama arenevas ooperižanris ja vaimulikus muusikas bassipartiide rõhutamiseks, see aga tõi kaasa ka senisest suuremad tehnilised nõudmised ja nii hakati fagotti üha enam täiustama.

Näiteks oli fagotil veel 18. sajandi lõpus heliavade sulgemiseks ja avamiseks vaid 7 heliava, millest 4 olid klapiga suletavad, kuid juba 19. sajandi keskpaigaks oli üldlevinud fagoti 20-klapiline standard.

Fagottide tegemine

Fagotte tehakse ajalooliselt vahtrapuust, on teateid ka pirnipuu kasutamisest. Huulikut hoidev loogeline ess-toru, klapid ja kangid pillitorul valmistatakse metallist.

Fagottide oluline arendaja oli 19. sajandi keskpaigas Jean-Nicholas Savary, kelle mudelit valmistas ja müüs Buffet-Cramponi firma. Nemad töötasid välja n.ö Prantsuse fagoti, mida kasutati laialt Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias. Veidi varem oli fagoti ehitust uuendanud juba saksa pillimeistrid Carl Almenräder ja Johann Adam Heckel – ja see nn Saksa fagott levis kõikjal mujal, välja arvatud nois eelnimetatud riikides.

Fagoti ehitus

Fagott on teiste puupuhkpillide kõrval igavene pirakas poiss, selle pikkus on enamasti 135 cm, kuid mõnel juhul võib ulatuda 2 meetrini. Fagott koosneb 5 osast ja tal on topeltlesthuulik nagu oboel.

Prantsuse fagotil on tänapäeval 22 klappi, Saksa fagotil aga on 24 – 27 klappi.

Vaata ja kuula, kuidas fagott kõlab:

 

Ja kuula fagotil mängitud heliredelit:

 

Lisaks kuula, kuidas mängib üks maailma paremaid fagotimängijaid, Eestist pärit Martin Kuuskmann:

 

Naljakat ja huvitavat

• Fagotti kutsutakse mõnikord ka orkestri klouniks, seda eelkõige tema väga mitmekülgse ning kohati koomiliselt mõjuva heli tõttu. Tegelikult on fagott sümfooniaorkestri üks mitmekülgsemaid pille, mida saab kasutada väga erinevates muusikalistes numbrites.
• Fagoti lähisugulane kontrafagott on lausa 5 meetrit pikk. Õnneks on tema nn kokku volditud, muidu oleks selle pilli mängimiseks vaja ühte väga pikka redelit.