KLARNET

Kuidas klarnetit mängitakse

Kahest kuni neljast klarnetist koosnev rühm asub sümfooniaorkestris dirigendi vasakul käel üsna keskel, täpselt flöötide taga puupuhkpillide rühmas. Klarnetit hoitakse poolviltu mõlema käega suu ees, huulikusse puhudes hakkab selle ava ette kinnitatud trost võnkuma ja tekitab heli.
Klarnetit kasutatakse peale orkestrite palju ka sõjaväe- pop- ja džässmuusikas. Viimases, tõsi küll, on aja jooksul järjest enam hakanud klarnetit välja vahetama saksofon.
Ameerikas olid üsna levinud ka ainult klarnetitest koosnevad orkestrid, kus kasutati peale tavaliste B-klarnetite ka piccolo-, alt-, bass- ja kontrabassklarneteid.
Eesti tuntumaid klarnetiste on Roland Kriit, Aadu Regi, Juhan Kaljaspoolik, Vahur Vurm, Hannes Altrov, Meelis Vind, Toomas Vavilov, Rein Karin, Aleksander Rjabov, Selvadore Rähni, Mati Lillimägi, Kalev Velthut. Maailma suurkujud on aga ajaloost tuntud Karl Lester, Martin Fröst, isa ja pojad Ottensamerid, Harold Wright ja Sabine Meyer. Klarnetimäng on või on olnud hobiks sellistele kuulsustele, nagu näitlejannale Eva Longoriale ja filmirežissööridele Steven Spielbergile ja Woody Allenile.

Klarneti ajalugu

Klarneti moodi ja sarnaste lihthuulikutega puhkpillide kohta on teateid juba 3. sajandist eKr, neid on tuntud nii Vana-Egiptuses, Vana-Roomas kui Vana-Kreekas. Keskajal olid Euroopas levinud samuti umbes taolised puupuhkpillid. Kuid klarneti kõige otsesemaks eelkäijaks peetakse 17. sajandist tuntud pille, millel oli samasugune kuju ja huulik, kuid heliavasid 8 ning klappidega suletavaid avasid 2. Ka mängiti seda veidi teistmoodi.
18. sajandil ehitas pillimeister Johann Christoph Denner selle pilli ühe klapi ümber registrivõtmeks, millega võis mõjutada kõigi teiste heliavade kõla. Kuid klarneti probleemiks oli jätkuvalt, et sellega sai edukalt mängida vaid keskmise kõrgusega helisid. Et suurendada pilli ulatust, lisati järgnevatel aegadel heliavasid ja sõrmiseid.
Nii oli 18. sajandi lõpuks klarnetil juba 5 sõrmist ja pill oli võimeline tegema nii madalat kui kõrget häält. Klarneti hääl oli nii paindlik ja võimalusterohke, et seda võrreldi lausa inimhäälega. Mõistagi hakkasid kuulsad heliloojad klarnetile ka rohkem muusikat kirjutama.

Klarnetite tegemine

Klarneteid valmistatakse enamasti mustast eebenipuust, kuid ka eboniidist. Sõrmised tehakse nikeldatud või katmata hõbedast, vasest või isegi ka kullast.
Kuulsad klarnetimeistrid ja pilli tehnilised uuendajad olid juba eelpool mainitud J.C.Denner ning samuti sadakond aastat hiljem tegutsenud Iwan Müller, kes uuendas klarneti sõrmiste ehitust nii, et need muutusid täiesti õhutihedaks. Päris tänapäevaseks muutus klarnet aga 19. sajandi keskel, kui klarnetist Hyacinthe Klose koos pillimeistri Louis-Auguste Buffet’ga pilli klapid ja augud täiesti ümber paigutas selle järgi, kuidas neid kõige lihtsam sõrmitseda oleks.

Klarneti ehitus

Klarnet on umbes 65 – 70 cm pikk sale puupuhkpill laieneva otsaga ja metallklappidega. See on oboega väga sarnane, välja arvatud huulik. Kui oboel on topelthuulik, siis klarneti huulik on nokataoliselt peen ja üheosaline.
Klarneti toru koosneb viiest lülist, kui huuliku osa kaasa arvata.

Kuula ja vaata, kuidas klarnet kõlab:

 

Ja kuula ka klarnetil mängitud heliredelit:

 

Kuula ka džässklarnetist Benny Goodmani:

 

Naljakat ja huvitavat

• Wolfgang Amadeus Mozart armastas väga klarneti kõla ning pidas seda pilldest kõige sarnasemaks inimhäälele.
• Bassklarnetit võib lihtsalt segi ajada saksofoniga – see näeb tõesti väga sarnane välja ning seda eelkõige seetõttu, et neil on ühine “isa” – mõlema tänapäevase kuju on loonud prantslane Adolphe Sax.
• Lisaks bassklarnetile on olemas ka kontrabass ning okto-kontrabassklarnet. Seda viimast on maailmas tehtud ainult üks eksemplar. Sellele vaatamata on Norra helilooja Terje Lerstad okto-kontrabassklarnetile kirjutanud kolm lugu, mida pole küll kunagi salvestatud (ega ka ilmselt ette kantud:)).