Kuidas metsasarve mängitakse

Metsasarve hääl on soe, kume ja huikav. Seda pilli mängitakse huulikusse puhudes ja pilli käte vahel hoides, sõlme osa allapoole. Vasaku käega vajutatakse kolme või nelja ventiili, mis pikendavad või lühendavad pillitorru puhutavat õhuvoogu, ja parem käsi asub kõlalehtri sees, et pilli toetada ning muuta selle heli mahedamaks ja mitmekesisemaks.
Tavaliselt on orkestris 4 metsasarve, aga neid võib seal olla ka kõigest 2 või isegi kuni 8 tükki. Metsasarvede rühm asub orkestris dirigendi vasakul käel flöötide ja klarnetite taga.
Üks Eesti kuulsamaid metsasarvemängijaid on Robert Kasemägi. Maailmast on tuntud Neill ja Will Sanders, David Wakefield jt.

Metsasarve ajalugu

Sarvekujulisi puhkpille tuntakse juba väga vanadest aegadest saadik. Muidugi olid need alguses enamikus tehtud loomasarvedest, mis neile ka nime on andnud. Keskajal olid küttimise ja loomade karjatamise juures levinud nii sirged kui kaardus helisarved, ja neid kasutati ka sõjaväes.
Metsasarv areneski umbes 17. sajandil välja Prantsusmaal kasutatud jahisarvest. Selle juures muutus huulik teistsuguseks, kõlalehter painutati sõlmekujuliseks, nii et pilli hääl sai sooja ja paindliku kõla, ja peagi hakati metsasarve kasutama orkestrite koosseisus. Metsasarvele kirjutasid orkestripartiisid näiteks Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven, ja pärastpoole ka soolopalu Richard Wagner, Johannes Brahms ja Robert Schumann..

Metsasarvede tegemine

Metsasarvede eelkäijad jahisarved olid valmistatud loomasarvedest või puidust. Hiljem hakati neid tegema aga metallist.
Algse metsasarve kuju oli praegusest palju lihtsam. Aja jooksul arenes selle ehitus järjest keerukamaks, näiteks pillimeistritest vennad Leichamschneiderid Viinist muutsid pika keerdus pillitoru veel pikemaks ja palju koonusjamaks, laiendasid pillisuud oluliselt ja saavutasid sellega iseloomuliku mõnusa pehme sarvehääle.
Metsasarve järgmistest edasiarendajatest on ajalukku läinud ka 18. sajandil elanud Joseph Hampel, kes muutis pillitoru sõlme tihedaks keeruks ning sedamoodi, et parema hääle huvides tuli pilli mängida nüüd, sõlm allpool nagu tänapäeval. Ta muutis ka metsasarve huuliku väikese lehtri kujuliseks.
19. sajandil lisasid meistrid Heinrich Stölzel ja Friedrich Blümel metsasarvele ka ventiilid helikõrguste muutmiseks.

Metsasarve ehitus

Koonushuulikuga metsasarv näeb välja nagu keeruline lehtriga sõlm. See annabki talle iseloomuliku ümmarguse kuju. Kui see sõlm lahti harutada, siis selguks, et metsasarve toru pikkus on peaaegu 4 meetrit. Ka kõlalehter on metsasarvel suur ja uhke, selle läbimõõt on umbes 30 cm. Helikõrguste muutmiseks on pillil kolm või neli ventiili.
Metsasarved valmistatakse peamiselt messingist, vasest või nikkelhõbedast, mis liigitab pilli vaskpuhkpillide hulka.

Kuula, kuidas metsasarv kõlab:

 

Kuula, kuidas kõlavad 12 metsasarve:

 

Naljakat ja huvitavat

• Võid mõnikord näha, et metsasarve mängija on keset lugu asetanud käe pilli lehtrisse – nad ei tee seda sugugi käte soojendamiseks, vaid selle mänguvõttega on võimalik heli kõrgust muuta.
• Inglise keeles on selle pilli nimi french horn. Tegelikult ei ole pillil Prantsusmaaga suuremat pistmist, vaid ta pärineb hoopis Saksamaalt.
• Inimese nägu koosneb 43 lihasest ja metsasarve mängija peab neist enamikku kasutama, et pillist õiget heli välja võluda. Seetõttu peetakse metsasarve üheks kõige keerukamaks pilliks, mida mängida.
• See on ainus vaskpuhkpill, mida mängitakse vasaku käega.