Kuidas oboed mängitakse

Oboed asuvad orkestris puupuhkpillide rühmas dirigendi ees üsna keskel paremal, flöötide kõrval. Neid kuulub orkestri koosseisu 2 – 4.
Oboed hoitakse mängides mõlema käega suu ees poolviltuses asendis, puhutakse huulikusse ja sõrmedega vajutatakse metallist klappe, mis avavad ja sulevad heliauke – sellega muudetakse helide kõrgusi. Oboe klapisüsteem on väga keeruline ja sellega seoses naljatatakse, et mis sellega ikka jahmerdada, kui fagotiga mängiks samad asjad palju vähema vaevaga ära.
Oboe on üsna kõrge heliga pill, puupuhkpillide sopran, mis kostab justkui natuke läbi nohuse nina. Tihti kasutatakse selle meloodiaid kurbade tunnete väljendamiseks.
Eesti kuulsad oboemängijad on näiteks Riivo Kallasmaa, Jaan Hargel, Nils Rõõmussaar ja Kalev Kuljus. Maailmast on aga tuntud Heinz Holliger, Marcel Tabuteau, Maurice Bourgue, Albrecht Mayer. Hobiks on oboemäng näiteks sellisele kuulsusele nagu Julia Roberts.

Oboe ajalugu

Oboe moodi topelthuulikuga puhkpille tunti juba 3000. a eKr Mesopotaamias.
Keskajal oli algeline oboe laadi pill karjuste ja jahimeeste pill, samuti mängisid sellel rändmuusikud ja laulikud. Alles 17. sajandil hakati oboed kasutama nii-öelda päris muusikas ja orkestrite koosseisus.
18. sajandil kirjutasid oboe muusikaliselt kuulsaks sellised heliloojad, nagu Johann Sebastian Bach, Georg Philipp Telemann, Antonio Vivaldi. 17. sajandist alates ka arendati oboe ehitust ja omadusi tugevalt.

Oboede tegemine

Ajaloost on kuulsad oboe uuendajad ja täiustajad Hotteterrede perekond 17. sajandist. Kuid kõige suuremad muutused läbis oboe 18. sajandil. Selle toru muutus pikemaks ja peenemaks, huulik õhemaks ja lühemaks, toru seinad tehti õhemaks ja heliavad väiksemaks.
18. sajandi teisel poolel Dresdeni pillimeistrite Augustin Grenseri ja Jakob Grundmanni poolt valmistatud oboed olid varustasid kolmanda metallklapiga heliava sulgemiseks. Edasi heliavasid ja klappe muudkui lisandus, ja 19. sajandil lisas meister Theobald Böhm ka oboe peaklapi, mille abil sai mõjutada pilli kõigi ülejäänud klappide heliomadusi. Oboe tänapäevane standard kujunes aga välja päris 19. sajandi lõpus.

Oboe ehitus

Oboe on piklik ja torujas tumedat värvi pill, millel on metallist klapisüsteem heliavade avamiseks ja sulgemiseks. Oboel on topeltlesthuulik ehk trost, mis meenutab natuke pardi nokka. Nende kahe huulikupoole vahe on nii kitsas, et mõnikord mahub ka õhuke paberileht vaevu sinna vahele. See annab oboe helidele erilise tundlikkuse.
Oboe heliavadest 6 on lahtised, neid avatakse ja suletakse helikõrguste muutmiseks sõrmeotstega, kuid ülejäänud 16 heliava ees on metallklapid.
Oboede hulka loetakse tinglikult ka sellele väga sarnane veidi madalama häälega vend, inglissarv. Orkestri oboerühmas ongi tihtilugu 3 oboed ja üks inglissarv.

Kuula, kuidas oboe kõlab:

 

Kuula, kuidas kõlab üks heliredel oboel:

 

Ja kuula ka ühte osa Mozarti oboekontserdist:

 

Naljakat ja huvitavat

• Oboe ja klarnet on esmapilgul väga sarnased, kuid neid saab omavahel eristada huuliku järgi.
• Oboed peetaks orkestri mängutehniliselt kõige keerukamaks pilliks. Samuti nõuab oboe mängimine väga palju õhku – tema sisse peab puhuma sama palju õhku kui palju suuremasse tuubasse!
• Head mängijad teevad sageli oma trostid ise – seega peab hea oboemängija olema nii pillimees kui ka väikestviisi puusepp.