Kuidas flööti mängitakse

Kes siis flööti ei tunneks? See on kõige levinum ja tuntum puupuhkpill. Flööt paikneb orkestris otse dirigendi ees veidi vasakul, viiulite taga ja klarnetite ees. Flööte mängib orkestris kaks kuni neli tükki. Flööti mängitakse nii, et hoitakse seda mõlema käega rõhtsalt üleval ja puhutakse. Sõrmedega samal ajal avatakse ja suletakse hääleavasid, mis muudab helikõrgust.

On olemas pikolo-, alt-, bass- ja kontrabassflöödid erinevatel helikõrgustel mängimiseks. Madalate flöötide hääl on sume ja pehme, keskmiste hääl mahe ja soe, kõrgete toonide flöödid aga võivad vidistada ja laulda nagu linnud.

Kuulsad flötistid on näiteks Michel Blavet, Franz Doppler, Leonardo De Lorenzo, Eestis tuntud on Samuel Saulus, Jaan Õun, Maarika Järvi. Flööti on mänginud ka näiteks Jaak Joala, aga eriti suurtest ja vägevatest ka Leonardo da Vinci, Henry VIII ja Napoleon Bonaparte, samuti presidenditapja John Wilkes Booth.

Flöödi ajalugu

Erinevate ehituste ja kujudega flööte on tundnud kõik iidsed kultuurid. Arvatakse, et flööt on üks vanemaid pille maailmas. Vanim Euroopast leitud flööt arvatakse olevat tervelt 45 000 aastat vana. Kuue sõrmeauguga flööte kasutati terve keskaja jooksul nii tantsumuusika mängimiseks kui sõjaväe moosekantide poolt. Kuid alates umbes 17. sajandist hakkas flööt aegamisi muutuma järjest pikemaks ja nii-öelda auklikumaks. Seda sellepärast, et flööti hakati järjest rohkem kasutama peale sõjaväe ja tantsupidude ka kontsertsaalides: heliloojad avastasid, et flöödi abil on võimalik oma muusikateostesse sisse panna linnulaulutaolisi kergeid ja rõõmsaid helisid. Flöödipartiisid kirjutasid oma muusikasse heliloojad Händel, Beethoven, Vivaldi, Mozart ja paljud teised.

Lõplikult nüüdisaegse välimuse ja ehituse andis flöödile lõpuks Müncheni pillimeister Theobald Böhm 19. sajandil.

Tänapäeval on flööt peale orkestrite väga kasutatav pill ka džäss- ja rokkmuusikas. Viimases vallas oli üheks teerajajaks 1960. ja 1970. aastatel Ian Anderson bändist Jethro Tull.

Flöötide tegemine

Ajaloo jooksul on flööte tehtud erinevatest materjalidest, varem õõnsatest luudest, bambusest, savist ja puidust, nüüdsetel aegadel aga valmistatakse neid puidu kõrval palju ka metallist, sealhulgas isegi kullast ja hõbedast ja süsinikkiust.

Flöödi ehitus

Ehituse järgi jagunevad flöödid otsast puhutavateks flöötideks ja külje pealt puhutavateks põikflöötideks ehk traaversflöötideks. Samuti võib rääkida igat masti etnoflöötidest ja näiteks ka paaniflöödist. Muide, plokkflööt on puupuhkpillide hulgas ainuke pill, mille küljes ei ole liikuvaid osi.

Flöödil on umbes 16 auku, mida paljude flöötide juures katavad klapid. Aga ka klappide sees võivad olla augud, mis kõik annavad mängimiseks erinevaid võimalusi juurde ja võimaldavad kasutada väga keerulisi mängutehnikaid. Ega ilmaasjata nimetata flööti lõpmatute mänguvõimalustega pilliks.

Tänapäevase flöödi pikkuseks 19. sajandil välja töötatud standardi järgi on umbes 60 – 70 cm ja pillitoru koosneb huulikust ja kahest üksteisele järgnevast silindrist, mille sees on sõrmeaugud.  Toru ühes otsas on huulik ja teine ots on lahtine. Pikoloflööt koosneb aga kahest osast: ühes osas on huulik, teises osas sõrmeaugud.

Naljakat ja huvitavat

• Flööt on sümfooniaorkestri kõige kõrgem pill, kuid tema väikevend pikkoloflööt kõlab veel oktaav kõrgemalt. Seetõttu on pikkolomängijatel mõnikord kõrvas tropid, et  väga kõrge heli nende kuulmist ei kahjustaks.
• Kõige vanem flööt (ja ühtlasi ka maailma vanim pill) on ca 45 000 aastane vana karu sääreluust valmistatud 12 cm pikkune ja nelja auguga flööt
• Eesti vanim töötav pill on samuti flööt – leitud Tartust ühe keskaegse elamu kanalisatsioonikastist, valmistatud vahtrapuust ja umbes 14. sajandil ning täiesti mängukõlbulik!
• Aristoteles pidas flööti ebamoraalse kõlaga pilliks, mis tekitab inimeste lubamatuid tundeid