Kitarri ajalugu

Kitarr on keelpill, millel praegusel ajal on kõige tüüpilisemalt 6 keelt. Kitarril on palju eelkäijaid – juba Antiik-Kreekas tunti kitarrile sarnanevat kitara‘t, Hispaanias oli vihuela, barokiajastul tunti barokk-kitarri. Esimene kirjalik ülestähendus kitarri kohta pärineb 13. sajandist. Sellist tüüpi kitarr, mida praegu mängitakse, on pärit 19. sajandist. Kitarr on juurtelt hispaanlane (või ka ladinaameeriklane) – esimesed tänapäevased kitarrid ehitati just seal ning sealt on pärit ka flamenko, üks omapärasemaid kitarrikeskseid muusikastiile.

Kitarre on kahte peamist tüüpi: akustilised ning elektrikitarrid. Akustilised kitarrid jagunevad omakorda nailonkeeltega ning metallkeeltega kitarrideks.

Elektrikitarr sündis 1930. aastatel USA-s. Sel ajal hakkasid populaarsust koguma džässorkestrid ning tavaline kitarr suurema grupi seest välja ei kostnud. Seega oli vaja tema heli võimendada ning sündiski elektrikitarr. Elektrikitarr sai väga populaarseks alates 20. sajandi keskpaigast ning ilma elektrikitarrita ilmselt ei olekski olemas selliseid muusikastiile, nagu rock, punk, heavy metal jpt.

Eesti kitarrimängijatest on tuntud Heiki Mätlik, Ain Varts, Erki Pärnoja, Laur Joamets; välismaa kitarristidest Jimi Hendrix, Eric Clapton, Jimmy Page, B.B.King, Les Paul, Steve Vai, Joey Satriani, Ritchie Blackmore. Tegelikult on muusikamaailmas väga palju häid kitarriste ning neid tuleb aina juurde – kolmandik kõikidest maailma pilliõpilastest õpivad just kas klassikalist või elektrikitarri.

Kitarri ehitus

Kitarril on kuus keelt. Siiski on olemas ka neljakeelsed ning isegi kuni 18 keelega kitarrid.
Akustiline kitarr ning elektrikitarr on oma ehituselt veidi erinevad. Akustilisel kitarril tekitab heli õõnes kõlakast, mis on tehtud puidust. Keeled võivad olla kas nailonist (sellist kitarri nimetatakse ka klassikaliseks kitarriks) või metallist. Heli, mida erinevast materjalist keeled tekitavad, on ka veidi erinev.

Elektrikitarri korpus on tehtud täispuidust ning heli kuuldavaks tegemiseks on kitarrile paigaldatud helipea, mis muundab keelte võnkumise elektrivooluks, ning kui pill on ühendatud võimendiga, siis tulebki kuuldavale heli. Ilma võimendita on elektrikitarri heli väga vaikne.

Helipead. Pildi autor: CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=1403031

Lisaks võimendile kasutavad elektrikitarristid ka palju erinevaid efektiplokke – elektrilisi seadmeid, mis võimaldavad kitarri heli moonutada, muuta, teisendada, ühesõnaga teha ühe pilliga palju erinevaid helisid.

On olemas ka elektro-akustilised kitarrid. Need näevad välja nagu akustilised kitarrid, kuid nende heli saab ka võimendada.

Mõlema kitarri sõrmlaud on triibuline – seal asuvad astmetraadid e krihvid, mis hõlbustavad õigete nootide leidmist pillikaelal.

Kitarri mängitakse nii sõrmede kui ka plektroni ehk medikaga, mis on tehtud plastmassist.

Naljakat ja huvitavat

●  Kitarri lai levik toob kaasa mitmeid huvitavaid fakte: aastal 2001 abiellus inglane Chris Black mitte inimese, vaid oma kalli Fender Stratocasteri kitarriga!

●  Kõige kallimalt müüdud kitarr maksis 2,7 miljonit dollarit. See müüdi heategevuslikul oksjonil Qataris 2005. aastal ning sellele olid autogrammi andnud Mick Jagger, Keith Richards, Eric Clapton, Brian May, Jimmy Page, David Gilmour, Jeff Beck, Pete Townsend, Mark Knopfler, Ray Davis, Liam Gallagher, Ronnie Wood, Tony Iommi, Angus ja Malcolm Young, Paul McCartney, Sting, Ritchie Blackmore, Def Leppard, Bryan Adams. Tõeline staarkitarristide paraad!

●  Esimene elektrikitarr valmistati aastal 1931 ning selle korpus oli tehtud metallist. Seetõttu sai ta hüüdnime Praepann.

●  Varasematel aegadel tehti kitarrikeeli loomade sooltest. Õnneks on nüüdseks võimalik neid teha plastikust ning metallist.