Mandoliini ajalugu

Mandoliini ajalugu ulatub pikkade sajandite taha. Mandoliin on kujunenud lauto tüüpi pillidest 16.–18. sajandil Lõuna-Euroopas, eeskätt Itaalias. Eestisse jõudis see arvatavasti 19. sajandil, kui mandoliin levis moepillina laialt üle Euroopa ja Ameerika. Ei ole täpselt teada, kui palju on mandoliini eesti rahvamuusikas mängitud, kuid tõenäoliselt hakkasid eeskätt linnakodanikud seda rohkem kasutama alles 19.–20. sajandi vahetusel.

Mandoliini ehitus

Mandoliin on viiuli häälestuses nelja topeltkeelega näppepill, mida mängitakse plektroni ehk medikaga. Krihvidega sõrmlaud võimaldab esitada üsna lihtsalt akordilist saatefaktuuri, ent meloodia mängimine nõuab pillimehelt märksa enam tehnilisi oskusi. Mandoliini on kasutatud nii soolo- kui ka saatepillina.

Mandoliin Eestis

1930. aastate lõpul propageeriti mandoliini koolipillina. Moodustati kooliorkestreid, kus kasutati ka eri suuruses, just orkestrimänguks kujundatud mandoliine, sealhulgas suuri mandoolasid. Sama kordus 1950.–1960. aastatel. Nii levis mandoliin tasapisi rahvapärasesse musitseerimisse. Külaansamblites ja mujalgi mängiti mandoliini meelsasti koos kandle, viiuli ja kitarriga.

Mandoliin muutus uuesti populaarseks seoses folk- ja kantrimuusika levikuga 1970. aastatel. Rahvamuusikas hakati seda soolopillina kasutama 1990. aastatel.
Tänapäeva Eesti tuntuimad mandoliinimängijad on Jaanus Põlder ja tema õpilane Villu Talsi.

Mandoliini mängima saab õppida TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Naljakat ja huvitavat

Legend räägib, et mandoliini leiutajaks olnud üks hästi lühikeste kätega itaallane, kes ei saanud selle tõttu kitarri mängida. Ei jäänudki midagi muud üle, kui leiutada üks pisemat sorti pill. Tänapäeva mandoliinikunstnikud arvavad loomulikult, et see jutt ei vasta tõele, sest mandoliin on üleüldse palju vanem pill kui kitarr.